Esmaspäeval ütles Arved – pärast seda, kui istepalgid olid suurema vaevata paika saanud (õppind mehed, head riistad, hellad velled…), et kõik sujub imelikult hästi, aga et tal on tunne, et varsti tuleb mingi jama.
Kõtt, ütlesid Aken ja Pillekas.
Sama päeva õhtul ütles Marko (Tšort), et kõik on imelikult rahulik, mingit jama pole olnud…
Järgmisel hommikul jooksis Aken umbes otse voodist platsile, sest turvamees tahtis pärast 11tunnist vahetust koju minna, aga selgus, et päevase tehnika valve osas olid asjad segaseks jäänud ehk see unus lepingust välja. Projektijuht Tšort ise magas magusat und, sest et tema telefonilaadija unus kuskile maha… 
Arvedil oli kodus löögitoru katki läinud.
Pillekas jõudis kohale õige ruttu.
Nii me istusime seal alguses – kaks naist ja Markus – ja mõtlesime, et kuidas me siis nüüd selle akna maha võtame… Õnneks oli A&T Elektri tõstukijuht kogenud mees ja teadis, kust mida maha tuleb võtta ja millised kotid millise valgusti otsa tõmmata 
Lõpuks jõudis ka Marko (Tšort), keda käis üles ajamas naabermajas elav Marko, kes omakorda pidi hakkama Intsuga poodiumi alust õhemaks hööveldama, sest talvine lume ja aastaringne turistide raskus olid seda nii palju vajutanud, et muuseumi akna metallraamid mitte enam lahti ei käinud. Üks Marko pani siis teise Marko autosse telefoni laadima. Pärast mida oli tühi teise Marko auto aku. Õnneks olid valguse Olevil “krokodillid” olemas.
Õhtul selgus, et Haapsalu linnas polegi nii lihtne vihmakeepe saada… Lõpuks siiski leidsime poest nimega YES parasjagu nii mitu, et näitlejad saaks proovides kuiva ülarümbaga töötada.
Tõenäoliselt on keegi Ristilt teepervelt pihta pannud meie suure reklaamplagu…
Lõpetuseks video sellest, kuidas VD staff (töötud ja/või üliõpilased) jäid ilma ühest ametiautost:
Aga muidu oleme ikka veel rõõmsad.
Filed under: Valge Daam
