Kuigi nime “Myrakas” võiks vabalt kanda ka väga väike ja õbluke naine, pole Üllar Priks seda mitte. Tema on ikka päriselt suur mees suure südamega, kel on korraga päris mitu asja ajada. Ugala teatri heliala juhataja kirjutab muusikat ja mitte ainult tellimuse peale, peab väikest stuudiot, armastab hästi süüa teha ning jagab köögikogemusi teistele. Pole küll seni õnne olnud Myraka kokaloomingut proovida, kuid usun, et ta suudab ka saapatalla korralikuks suutäieks marineerida. Head suhted on Myrakal mitte ainult liha, vaid ka kirjamuusaga, sest isegi napimast napimale tööküsimusele vastab ta nii mahlaselt, et töö läheb edasi koos vilega. Sügisel peaks ilmuma Myraka lasteraamat, hakake riiulisse ruumi tegema.
Valge Daami Aken esitas “Mängime Valget Daami” muusika autorile mõned küsimused.
– Millal sai helimehest helilooja? Või oli vastupidi?
Ikka vastupidi. Helilooja sai minust juba siis, kui pätakana isa akordioni pikali jooksin. Tegelikult tegin oma esimese bändi 4. klassis ja selleks ajaks olin ka hunniku kolelugusid peast välja meelitanud. Nupukeeramise juurde sattusin Viljandi Kultuuriakadeemias õppides. Eks pillimehel ole ikka vaja esinemistel oma kola üles panna, kui just Rolling Stones pole. Hiljem töötasin mõnda aega Eesti Meelelahutuse Agentuuris produtsendina, sealt edasi jõudsingi Ugalasse.
– Muusikamaailmas on palju iseõppinud pillimehi ning autoreid. Mõned noored uhkeldavad koguni, et liigsed teadmised hakkavat loomingut kammitsema. Helimehi on ka igasuguseid: mõned ei ole päevagi muusikat õppinud, aga “keeravad” alati olemasolevast parima välja. Ütle nüüd otse, kas sa nooti tunned või tegutsed tunde järgi?
Einoh, noodi ma tunnen ikka ära kui ta tänaval vastu astub ja ilusti teretab. Mul läheb tema lugemine lihtsalt maru vaevaliselt. Popmuusikas saab üldiselt kuulmisega hakkama. Kui “Limpa” etenduse noodiraamatut tegin, olin ikka püsti hädas. Appi tulid MIDI ja lahke härra Peeter Konovalov*. Aga mis puudutab heli keeramist, siis seal on ikka kõige tähtsam kõrv ja sisemine tunnetus. On hunnik helimehi, kes võivad sulle rääkida tundide viisi sagedustest ja popimatest tehnikavidinatest, aga helipildi keeravad talumatult koleda.
– Milline näeb välja heliala juhataja tavaline päev teatris?
On kahte põhilist liiki perioodid – etenduste ja prooviperiood. Esimese ajal magab helimees keskmisest kauem, siis tegeleb majas kõigega alates juhtmete tinutamisest kuni raskete kõlarite tassimiseni punktist A punkti B. Õhtupoolikul hakkab etendust ette valmistama, tund enne algust peab olema kõik üleval ja kontrollitud. Siis tehakse kunsti ning hea õnne korral juhtub teatriime. Prooviperioodid on hullemad. Siis istub helimees oma pimedas mustas kastis päevi ja öid, jookseb lava vahet kah. Kui ta vahepeal koju läheb, siis ei tea, kas on õhtu või hommik või mis päev üleüldse on. Mina teen kõike seda ja valvan, et kaks minu ametivenda samuti toimiksid. Pluss varustan, vastutan ning püüan bürokraatlike õudusetega hakkama saada.
– Kuidas juhtus, et kutselises teatris pääses kulissidetagune käsitööline äkki eesliinile ehk kunstitegijaks? Kuidas publik/kriitika su tehtud muusikalise kujunduse seni vastu on võtnud?
Noh, eks kunstiinimestel ole ju kah silmad peas. Teati, et olen kogu elu muusika sees kasvanud, Priit Võigemastiga tegime “Püfflit” (Ugala teatri ansambel, VDA märkus), sooloplaat ilmus jne. Siis pakutigi “Limpat ja mereröövleid” teha. Ma ei saanud sellist võimalust kasutamata jätta. Lastele on kihvt muusikat luua, Kivirähu raamat on ka täiesti super. Muide, meil on Andrusega ühel päeval sünnipäev. Usun, et publikule “Limpa” meeldis, see oli päris pikalt mängukavas ja reisis mööda Eestit kõvasti ringi. Õnneks ma tollel tükil ise heli ei keeranud, see oli mu paarimehele paras pähkel. Tammearu lavastatud “Jürkale” tegin ka muusika, aga tolle etenduse aeg jäi lühikeseks. Siis olid teatris keerulised ajad.
– Kohustuslik küsimus: on sul muusikamaailmas eeskujusid-lemmikuid? Milline oli su lapsepõlve esimene lemmiklaul? Milline muusika võiks olemata olla?
Maailmas on meeletus koguses muusikat, mis mulle korda läheb. Ma ei saa öelda, et keegi oleks lemmik. On asju, mis on minu jaoks lihtsalt märgilise tähendusega. Lapsepõlvest on nendeks näiteks kaks nii erinevat artisti nagu Aerosmith ja Vello Orumets. Viimati liigutas mind väga sügavalt oma live’iga noor eesti punt Nevesis. Olemata võiks olla muusika, mida tehakse meeleheitliku sooviga teistele meeldida ja mis ei kanna endas mingit sisemist emotsiooni ega loomise tungi tema valmistaja poolt.
– Miks sa mootorrattaga sõidad?
Sellega on nii, et ma kunagi noorena sõitsin vana IZ-iga vastu naabri aeda. Enda sõitsin katki ja ratta sõitsin katki. Kui selle peale tahtmine üle ei läinud, siis järelikult peab sõitma! Sõit aitab argisest jamast vabaneda ja põhjalikult akusid laadida. Ma ei vaja suuri seltskondi ega motokokkutulekuid. Isegi sihtkohta mitte. Suvel istungi aeg-ajalt lihtsalt tsikli selga, laon matkanodi peale ja lähen liikvele.
– Nähes sotsiaalreklaami “märka mootorratturit”, tekkis esimesena vastulause, et mootorratturid võiks ise teisi liiklejaid, liiklusmärke ning -reegleid märgata. Kas sina sõidad korralikult?
Mina sõidan väga korralikult, ei ületa kunagi kiirust ega näita ülbetele juhtidele keskmist sõrme. JALAKÄIJATEL LASEN ALATI VÖÖTRAJAL TEED ÜLETADA. (Myrakas palus selle trükitähtedega kirjutada, VDA.)
– Kirjutad Naistelehe Nipiraamatule kolumne ning pead toidublogi. Kas su enda naine su kõrvale kööki ära mahub või peaksid kõik Valge Daami naistegijad ja -lugejad kadeduseks siniseks minema nagu külma saanud kartulid?
Ega see toidublogi nüüd nii väga toidublogi polegi, ma jahun seal rohkem maast ja ilmast. Aga see on tõsi, et ma armastan köögis väga jahmerdada, hea toit meeldib mulle samuti. Vahel läheb untsu ka, selle vaikin maha. Muti – nii ma kutsun oma naist – on oivaline kokk. Arvan, et köögis on meil koormus umbes pooleks jaotatud. Aga kui üks parajasti kokkab, siis teine oma nina sinna ei topi, see on raudreegel. Püüan oma katsetustega järjest taset tõsta, nii et varsti avan pubi “Podagra”, kus valmistatakse peamiselt liha ja seda tellija silme all. Eks näis, kuidas õnnestub.
– Kuidas sa Valge Daami meeskonda sattusid?
Valge Daami juurde tõi mind lavastaja Erki Aule. Ta lavastas Ugalas “Rabajaid“ ja käis minu kodustuudios reklaame sisse lugemas. Keldris kommertstekstide vahel sellised kõrgemad mõtted lendu lastigi. Sellesmõttes minu eriline tänu “Ultramaxi lazer-blazer 2.0 mugavale superchopper-tolmuimejale“ või midagi sellist.
Järgmised küsimused võib jätta julgelt kommentaarikasti sisse või küsida otse temalt endalt. Vaata Myraka kodulehte, loe toidublogi ning kuula muusikat.
———
* Peeter Konovalovi looming kõlas Kaarel Kilveti lavastuses “Legend Haapsalu Valgest Daamist” (2001-2002). Äärmiselt hästi lauldav, meeldejääv, tüki sisse sobiv muusika, ta ise tugev lauluõpetaja, igatpidi ütlemata meeldiv koostöö! Peab ütlema, et Viljandis on teatrimuusikutel ikka viljakad tingimused, väga hästi tuleb välja.
Valge Daami lood 