Läbi raskuste tähtede poole

Kui suures osas sama meeskonnaga on välja toodud erinevate nõudmistega lavastusi, siis ei oska ju kahtlustada, et ühtäkki mõni asi ei suju või kulud keskmisest rohkem aega, vaeva või raha või kõike korraga.

Viimase pooleteise nädala märksõna on LAVA, mis ei ole mitte kunagi varem olnud nii võimas, töö- ning materjalikukukas. Ehitamist on seganud vihm. Ei saa ju saagida, kui linnuses või kirikus on üritused. Oma suuruses kipub ta ka homsele Kukerpillide juubelikontserdile ette jääma, nii et päris lõpuni teha saab ta alles esmaspäeval enne proovi. Hea, kui juba valmis osi ei peaks hakkama lahti võtma, et tuurilava koos kõlaritornidega ära mahuks. Korraldajaga on kokkulepe, et enne ei hakka midagi lõhkuma, kui ikka tõesti selgub, et mõni trepp või kiil ette jääb. Mis tähendab, et ehitajad peavad võib-olla homme enne kukke ja koitu platsile minema.

Kui tavaliselt jääb puitu natuke üle, siis seekord tuli juurde tellida, kuigi eelnevalt oli olemas juba eelmiste aastatega võrreldes topeltkogus. Otse loomulikult sattus probleem ajale, mil heaks partneriks olnud puidufirmas on parasjagu kollektiivpuhkus. Õnneks on Läänemaal mõni veel ning eile jõudsid lisalauad ja prussid kohale.

Hiljuti otsisime siit- ja Facebooki kaudu bändineiu rolli inimest ning leidsime ka. Tuli täpselt üks vastus (ma juba mõtlesin, et terves maailmas pole nendeks päevadeks enam ühtegi vaba 20 aasta ringis naist). Ühesõnaga kõik oli korras, aga siis jäi esimene bändineiu põhjalikult haigeks ning võitleb siiamaani erakordselt kõrge palavikuga kulgenud ja visalt taganeva bronhiidiga. Kui teise neiu kuulutusele vastas täpselt üks inimene, siis ilmselt ei ole mõtet hakata teist korda kuulutama, tuleb lihtsalt terveks saada.

Tavalisest murerohkem on olnud ka reklaamikampaania planeerimine ning särkide tellimine. Kõik teavad, mida tegema peavad, ning aru ei saa, miks pea ei tea aeg-ajalt mida saba teeb, miks lihtsatele asjadele kulub imelikult palju aega ning energiat või tekivad totrad tehnilised probleemid.

Esimene suur läbimäng neljapäeval linnuses koos massistseenide tegelastega sai tehtud, kuigi lava alles poolik. Oleks ma lavastaja, oleksin ka pettunud. Esimene läbimäng linnuses on alati ka mõnusalt veniv, mil pealtvaataja ei saa ikka mitte midagi aru. Õnneks on enamik mängijaid pika vabaõhuetenduste, laulu- või tantsupeokogemusega ning pikk ja tühi oma stseeni ootamine lõõskavas päikeses kedagi maha ei murra.

Muidugi muutub murelikuks ka helitehnik, kui lisaks peamikrofonidega tegelastele tuleb võimendada ka mitmekümnepealine koor, kes lavalaudadel ringi trambib.

Aga ei ole lahendamatuid olukordi. Hea, kui probleemidega tuleb maadelda 1-3 nädalat enne esietendust, mitte 1-3 päeva. Ja pärast, kui kõik on tehtud, on nii pööraselt hea meel, et see leevendab kõik vaeva ja valu, tasub murede käes magenta ööd ning isegi ebanormaalselt suur telefoniarve saab ükskord makstud.

Täna ja homme on kostüümi-, laulu- ja liikumise proovid tubastes tingimustes.

Alates esmaspäevast ei oska paluda muud kui kuiva ilma.

Valge Daami Aken

Läheneb, läheneb…

Siin on vaikne olnud, aga mitte seetõttu, et me istuksime, käed rüpes. Vastupidi, käsi pole nähagi, käivad nii kiiresti, et pole aega niisama muhejuttu ajada.

Siiski-siiski, kodulugu ja kroonikad on valmivas etenduses väga tähtsad märksõnad, sestap olgu ka meie kroonika tarbeks ka üles tähendatud, et:

Alates novembrist 2011 oleme toetajaid taotlustega tülitanud. Üht-teist on antud ka, peamine toetaja on loomulikult Haapsalu linn. Kultuurkapitali Läänemaa ekspertgrupp eraldas selle aasta I jaotusest stipendiumi stenaristidele ning rahvakultuuri sihtkapital poole kunstniku- ja poole muusikutöö jaoks vajaminevast. Hasartmängumaksu Nõukogult tuli kevadel äraütlev vastus, kuid me ei jätnud jonni ning uus ja parem taotlus ootab otsust. Pöial pihku! Ning et kõige tähtsam Valge Daami etenduste sponsor on ilus ilm, tuleb teine pöial teise pihku suruda. Kui keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes tahaks Eesti ainulaadset teatritegu (ei ole teist suvelavastuste traditsiooni, mis püsiks aastast 1979) toetada, siis vihjed on äärmiselt teretulnud.

13. mail sai käsikiri päris valmis. Erki Aule ja Enn Vetemaa esitavad näitlejaile ja publikule tõsise väljakutse – huumorisooned roostest puhtaks! (Allakirjutanu turtsus kolmel esimesel lugemisel, nii et lähedastel tekkis ebaterve huvi, üks küsis koguni luba etenduses kaasa lüüa.) Ei puudu ka ilu, võlu ja romantika ning lavastaja lubas, et vana hea legend saab olema täiesti äratuntav. (Siinkohal ei laskuks pikemasse arutellu teemal, milline lavastus see ikka see kõige parem on olnud, sest – olgem ausad – üle 30 aasta sama etendust vaadata ei suudaks ju keegi. Rääkimata mängimisest.)

28. mai oli üks päikeseline päev, mil said Haapsalus kokku vabakutseline ja äärmiselt produktiivne lavastaja Erki Aule, loomingulisel tõusuteel olev noor kunstnik Eve Ormisson, muusika autor – suure südamega suur mees Üllar Priks alias Myrakas (Ugala teater), laia profiiliga inspitsent Pille Raudkivi ehk Pi ehk Pillekas, multifunktsionaalne projektijuht Marko Matvei alias Tšort, Läänemaa parim lavaehitaja Indek Pangsepp (mitte et ta ka varem edukalt näidelnud ning lavastanud ei oleks), 20 aastat Valget Daami valgustanud Olev Luhaäär (E&T), teravate kõrvade ja raudsete närvidega helimees Tiit Maivel, näitlev küljendaja-kujundaja-rekvisiitor Andres Urb, Haapsalu Kultuurikeskuse direktor Gülnar Murumägi ning inimene, kes vaatab, et kõigil eelmistel tööd oleks (ja kui ei ole tööd kellelegi anda, siis teeb ise ära) ehk allakirjutanu. Oli toimekas hommikupoolik: saime tuttavaks nii omavahel kui ka strateegiliselt tähtsate paikadega. Kui me mänguplatsile jõudsime, siis haljastusmeeste trimmerid juba põrisesid, aga linnuse perenaine Marika Peberg andis meestele puhkust ning Ivar Soopan sai meilt igasuguseid asju küsida. Vastuseid saab vaadata videopildis ERR kodulehelt.

Üksiti sai mitu tähtsat tähtaega kokku lepitud, sh esimene lugemisproov, mis toimub 25. juunil kell 18 Haapsalu Kultuurikeskuses. Kui blogilugejate hulgas on neid, kes oleksid huvitatud lõbusas laadastseenis või muhedate munkade kooris kaasa lööma, võtke palun ühendust 25. juuni keskpäevani meiliaadressil teater.randlane@gmail.com. Kasuks tuleb varasem näitlemiskogemus, boonuseks viisipidamine ning rütmitunne.

Oma rollile on juba “jah” sõna andnud: Teele Jurtom, Anti Rannus, Tarvo Krall (1Teater), Meeli Piirikivi, Gerda Raidla, Ago-Endrik Kerge (külalisena), Andres Urb, Arved Alas, Siim Birk, Ott Koik, Ann Kaer.

Teine väga tähtis eesmärk on uue kujundusega kodulehe sisu valmimine. Pingutame, et lubatu homseks tõesti teie ette jõuaks.

Hiljemalt järgmisel nädalal ehk alates 18. juunist saab ka pileteid ostma hakata. 31. juulini on hinnad 8 / 6 eurot, 1. augustist tõusevad naksti 10 ja 8 peale. Soodushind – nagu meil juba aastaid kombeks – pensionäridele, kooliõpilastele kuni 19. eluaastani (k.a) ning invaliididele (saatjad tasuta). Gruppidele soodustus -10%. Lingin kohe, kui müük käima läheb.

Juulis kuulutame siinsamas blogis välja ka mitu priipääsme loosimist.

Üksiti alustame juulis uut sarja ehk tutvustame teile tegijaid. Mitte ametlike CV-de abil, vaid ikka daami aknast vaadatuna.

Püsige lainel ja näeme augustis! Näitlejatega juba varem, küll Pillekas teile ütleb, kuhu ja millal vaja tulla.

Anneli “Valge Daami” Aken

Meist kirjutatakse…

Lääne Elu, 24. august 2010, Lehte Ilvese artikkel. Lugu on aus ja üldiselt positiivne. Vastu ööd on muidugi targem kommentaare mitte lugeda, pärast ei tule jälle uni 🙂 Aga no ma ikka ei saanud vastamata jätta…

Ehk saame kunagi loa jagada ka samas lehes ilmunud Aivo Paljasmaa arvustust.

P.S. Siiralt teie Valge Daami Aken ei põe suurusehullustust nagu loo juures fotoallkirjast järeldada võib, pole ta juba aastaid Randlase juht, aga mälestus, näe, on ikka visa kustuma 😀

P.P.S. Kas pole tähelepanuväärne, et kõik kolm projektijuhti ei ela juba ammu statsionaarselt Haapsalus? Aga keegi ei kujuta ettegi, et nüüd võtaks kätte ja ei tuleks korraldama. Tõsi, kui vahepeal on raske, siis mõtled, et miks seda jama vaja on, aga see, mida vapustav meeskond emotsionaalselt vastu annab, kompenseerib ikka ja jälle need mõned  nädalad magamata öid, läbimärjad riided ja külmetatud kurgud, väikesed ehitus- ning transatraumad, vahel ka pisarapooltunnid…

Nii vaikseks kõik on jäänud…

Vahepeal kiskus kole kiireks. Muljed tulevad õige pea, hetkel peab Kulkale kiiresti paar taotlust saatma. Kuigi, mis salata, parema meelega magaks…

Meil läks sisuliselt väga hästi, rahaliselt mitte just väga hästi. Vihm, teadagi. Ei teagi nüüd, kas peaks järgmiseks aastaks mõned VIP piletid ette müüma, et selle aasta arved kõik viimse sendini makstud saaks?